Liis Kasari kaitseb doktoriväitekirja "Plant diversity of semi-natural grasslands: drivers, current status and conservation challenges" ("Pool-looduslike rohumaade taimede mitmekesisus: kõrge liigirikkuse taganud tegurid, praegune seisund ja looduskaitselised väljakutsed") 15. septembril 2017 kell 10.15 Tartu, Lai 40, A. Vaga nimeline auditoorium (218).

Juhendaja: 
Vanemteadur Aveliina Helm (TÜ ÖMI)

Oponent:
Professor Vigdis Vandvik, PhD, Bergeni Ülikool (Norra)

Probleemi kirjeldus
Suur osa Euroopa taimede liigirikkusest on seotud pool-looduslike niidukooslustega ning väikesel skaalal (näiteks 10x10 cm) on nad erakordselt liigirikkad ka kogu maailma mastaabis. Alates 20. sajandi algusest on aga kogu Euroopas inimasustuse tihenemise, põllumajanduse intensiivistumise ning karjatamise ja niitmise lakkamise tõttu nende pindala ja kvaliteet drastiliselt vähenenud. Tänaseks on selge, et niitude elurikkuse säilitamiseks on vaja ökoloogilistel teooriatel põhinevat looduskaitset. Antud doktoritöös tehakse kindlaks, millised tegurid on taganud kuivade lubjarikaste niidukoosluste kõrge taimede liigirikkuse. Lisaks hindas autor Kesk- ja Põhja-Euroopa kuivade kuni parasniiskete niitude praegust seisundit ning pakkus välja uusi soovitusi rohkemal või vähemal määral degradeerunud koosluste taastamiseks ja nende elurikkuse säilitamiseks.

Tulemus ja kasutegur
Tulemused näitavad, et liigirikaste niitude teke ja püsimine sõltub nii suurekaalalistest teguritest nagu pidev mõõdukas majandamine, piisava hulga niidulaikude olemasolu ja sidusus maastikus kui ka kohalikest keskkonnatingimustest, mida tuleb arvesse võtta elupaikade taastamisel ja säilitamisel. Kümnest uuritud Kesk ja Põhja-Euroopa piirkonnast kuues olid osad niitudele iseloomulikest taimeliikidest juba kadunud ning koosluses esines suuremal hulgal antud elupaigale ebatüüpilisi liike. Alles jäänud niiduliikidel oli oluliselt madalam levimisvõime. Neljas uuritud piirkonnas olid kõik liigid veel alles, seega tuleks seal võimalikult kiiresti alustada elupaiga taastamisega, et takistada hea levimisvõimega niiduliikide kadumist ja uute mitteiseloomulike liikide saabumist. Niidulaikudes, kus osad liigid juba kadunud ja elupaiga kvaliteet oluliselt vähenenud, on täielik koosluse taastamine keerulisem ja ajaloolise seisundi saavutamine vähem tõenäoline. Samas on sellised degradeerunud ja algsest kooslusest oluliselt teisenenud elupaigalaigud tihtipeale siiski liigirikkad, toetades vähemalt osaliselt ajalooliste niitude elustikku. Seega tuleks kaaluda selliste liigirikaste, samas tugevalt degradeerunud koosluste majandamist ja säilitamist hübriidsete või uudsete kooslustena, mis hoiaks ära nende edasise seisundi halvenemise ja annaks panuse piirkonna elurikkuse säilimisele. Prioriteediks peab aga alati siiski seadma looduslike ja pool-looduslike koosluste taastamise ja säilitamise.