Kadri Pärtel kaitseb doktoriväitekirja "Application of ultrastructural and molecular data in the taxonomy of helotialean fungi "  
(Ultrastruktuuri ja molekulaarsete andmete rakendused tiksikseente taksonoomias ) 11. novembril 2016 kell 10.15 Tartu, Lai 40, A. Vaga nim auditoorium (218).

Juhendajad: teadur Kadri Põldmaa (TÜ ÖMI), vanemteadur Ain Raitviir, PhD † (1938–2006) 

Oponent: Karen Hansen, PhD (Swedish Museum of Natural History, Rootsi)

Lühikokkuvõte: Tiksikseened (selts Helotiales sensu auct., Leotiomycetes, Ascomycota) on kuni kahe millimeetrise läbimõõduga erivärvilised kausikujulised seened. Eluviisilt on nad saproobid, parasiidid või sümbiondid (endofüüdid, mükoriisaseened), kes kasvavad taimedel, aga ka mullas ja vees. Tiksikseeni on keeruline määrata, sest nende morfoloogilised kriteeriumid liikide eristamiseks on ebaselged ning molekulaarsel tasemel määramiseks napib DNA referentsjärjestusi.

Doktoritöö eesmärk oli arendada tiksikseente evolutsioonilisel päritolul põhinevat klassifikatsiooni. Uurimistöös järjestati mitmeid geenilõike ning uuriti võrdlevalt valitud taksonite morfoloogiat valgus- ja transmissioon-elektronmikroskoobi abil. Analüüsist selgus, et ühisest eellasest põlvnevad seenerühmad eristuvad üksteisest mitmete tunnuste kombinatsiooni poolest ning üksiku tunnuse seisundit, näiteks eoskoti ultrastruktuuri, ei või laialt levinud konvergentsi tõttu üle tähtsustada.

Põlvnemiskäigul põhineva klassifikatsiooni loomisel taaselustati kaks ajaloolist seente sugukonda, kirjeldati uusi perekondi ja liike ning mõned liigid tõsteti ümber teise perekonda. Lähisuguluses olevad taksonid olid enamasti sarnase ökoloogiaga. Paljude tiksikseente taksonite, eriti enfofüütide kohta, saadi olulist ökoloogilist lisateavet, kui analüüsiti üheskoos viljakehade ja keskkonnaproovide DNA triipkoodi järjestusi. Uurimine võimaldas anda nimetuse paljudele avaliku geeniandmebaasi keskkonnasekventside lähteorganismidele.

Töö järeldustes soovitatakse tulevikus kasutada rohkem seente DNA triipkoodistamist. See hõlbustaks eeskätt koostööd ökoloogidega, kes tuvastavad looduses silmale nähtamatu seeneniidistiku kasvamist.