Juhendaja: 
professor Meelis Pärtel, Tartu ülikool

Oponent: 
professor Jens-Christian Svenning, Aarhusi ülikool (Taani)

 

Elurikkuse hoidmine on looduskaitse olulisemaid eesmärke. Traditsiooniliselt on kasutatud elurikkuse mõõdikuna mingil maa alal esinevate liikide arvu ehk liigirikkust. Kahjuks vaadeldes vaid liikide arvu, ei arvestata liigifondide varieerumist. Liigifondiks nimetatakse liikide kogumit, mis kas juba kuuluvad kooslusesse (vaadeldud liigirikkus), või võiksid sinna potentsiaalselt levida ja sealsetes ökoloogilistes tingimustes elada (tume elurikkus). Tume elurikkus täiendab vaadeldud liigirikkust. Kasutades tumeda elurikkuse käsitlust on võimalik leida ala täielikkuse indeks. Ala täielikkus näitab, kui suur osa liigifondist on tegelikult uurimisalal realiseerunud. Seetõttu tuleks täieliku elurikkuse pildi saamiseks lisaks vaadeldud liigirikkusele arvestada ka puuduolevate, kuid ökoloogiliselt sobivate liikidega ehk tumeda elurikkusega. Antud töö eesmärk oli kasutada tumeda elurikkuse kontseptsiooni, et hinnata taimede  elurikkuse jaotust Euroopas. Tumeda elurikkuse leidmiseks rakendasime erinevaid matemaatilisi meetodeid ja pakkusime välja tumeda elurikkuse rakendusi looduskaitses ja invasiooniökoloogias. Antud töös leidsime, et tumeda elurikkuse levikumuster oli üldjoontes sarnane vaadeldud liigirikkusele, siis suured ning väikesed täielikkuse väärtused oli hajali üle kogu Euroopa. Me leidsime, et inimesega seotud tegurid mõjutasid nii vaadeldud liigirikkust kui ka täielikust enam kui keskkonnafaktorid. Kui võtame elurikkuse uuringutes arvesse ka vaatlusalale sobivaid, kuid hetkel puuduolevaid liike, saame paremini põhjustest, miks osad liigid on uurimisalal kohal, aga teised jäävad tumedasse elurikkusesse. Looduskaitsele võib olla eriti informatiivne täielikkuse indeks, kuna see hõlmab üheaegselt nii ala vaadeldud liigirikkuse kui ka tumeda elurikkuse.