Taavi Paal kaitseb doktoriväitekirja "Immigration limitation of forest plants into wooded landscape corridors (Metsataimede levimisedukus avamaastike puiskoridorides)" 10. mail 2017 kell 10.15 TÜ senati saalis.
Juhendaja:
vanemteadur Jaan Liira, Tartu ülikool
Oponent:
professor Lander Baeten, Genti Ülikool, (Belgia)
Lühikokkuvõte:
Suurepinnalise põllumajanduse tõttu on metsad maastikus killustunud ja ökoloogiliselt isoleeritud, mis omakorda mõjub negatiivselt metsadega seotud elurikkuse püsimisele ja levile. Et parandada elupaikade maastikulist ühendatust ning toetada elupaigaspetsiifiliste liikide levikut, on pakutud välja ökoloogiliste koridoride tugisüsteem, mis metsade puhul tähendab puiskoridoride (alleede, puuridade ja põõsaribade) paigutumist avamaastikusse metsatukkade vahele. Oma doktoritöös uurisin, kas puiskoridorid toetavad metsataimede levikut ning millised on koridoride kriitilised struktuursed omadused ja koridore ümbritseva maastiku eripärad, mis seavad metsataimedele ökoloogilised piiranguid levimisel metsadest puiskoridoridesse. Nõudeid ja piiranguid hindasin ka ja metsataimede tunnuste põhjal.
Käesoleva doktoritöö tulemused viitavad sellele, et puiskoridorid ei toimi siiski kui metsataimede levimist toetavad maastikustruktuurid. Isegi metsaga vahetus ühenduses olevates koridorides kahanes metsaspetsialistide liigirikkus järsult juba esimesel viiel kuni kümnel meetril; kaugematesse koridoridesse jõudsid aga vaid üksikud. Ainult sellised metsataimed, mille levised kanduvad pika maa taha, näiteks imetajate või lindude abil, suudavad koridoris kaugemale levida, kuid kuna needsamad liigid suudavad ka juba järgmisse metsatukka levida, siis pole puiskoridoril neile erilist lisaväärtust pakkuda. Lisaks limiteerib metsataimi koridorides konkurents teiste taimedega, mis saavad toetust servamõjust tingitud lisavalgustatusest.
Arvestades looduskaitselisi eesmärke, tuleks maastike planeerimisel keskenduda juba olemasolevatele laiadele puiskoridoridele, ja eriti nendele, mis asuvad ajalooliselt järjepidevalt eksisteeriva metsa läheduses ning mille aastakümnete jooksul välja arenenud puistu struktuur suudab leevendada servaefekti mõjusid. Sellised koridorid on näiteks kahe- või enamarealised vanad alleed, millel on juba väljakujunenud kaarjas võrastik ning külgmised allalaskuvad oksad. Maastiku planeerimises ja liigendamisel tuleks eelistada olemasolevaid puiskoridore ning nende sujuvat noorendamist uute alleede istutamisele, kuna uutes koridorides kulub aastakümneid sobivate struktuursete tingimuste moodustumiseks. Uute istutamsel tuleks arvestada kiirelt varju loovate põõsaste ja hiljem kvaliteetsemaid tingimusi pakkuvate puude koosistutamist.