Madli Jõks kaitseb doktoritööd „Biodiversity drivers in oceanic archipelagos and habitat fragments, explored by agent-based simulation models“

26. mail kell 10.15 kaitseb Madli Jõks botaanika ja mükoloogia erialal doktoritööd „Biodiversity drivers in oceanic archipelagos and habitat fragments, explored by agent-based simulation models“ („Elurikkust kujundavad tegurid ookeanisaarestikes ja killustunud elupaikades uurituna agendipõhiste mudelitega“).

Juhendaja:
prof. Meelis Pärtel, Tartu Ülikool

Oponent:
dr. Juliano Sarmento Cabral, Birminghami Ülikool (Suurbritannia)

Kokkuvõte
Saared on sajandeid tähelepanu köitnud oma põneva elustikuga. Üksikud saared võimaldavad uurida elurikkuse kujunemist ning saarestikud liikide levimist saarte vahel. Inimtegevuse tõttu killustunud elupaigad sarnanevad päris saarestikega nii oma looduskaitselise olulisuse kui ka isoleerituse poolest. Erinevalt päris saartest ei määra aga elupaigalaikude isolatsiooni ainult nende ruumiline paigutus, vaid ka rändavate organismide võime ümbritsevas maastikus toime tulla. Uurisin elurikkust kujundavaid tegureid sellistes süsteemides, kasutades simulatsioone elurikkuse kujunemise kohta Hawaii ja Galápagose saartel, Kanaaridel, Roheneemesaartel, Assooridel ning Eesti laialehistes metsalaikudes. Leidsin, et saarestikes on elurikkuse kujunemisel olulist rolli mänginud nii tänapäevane elupaikade mitmekesisus ja saarte asend üksteise suhtes kui ka saarestiku geoloogiline ajalugu ning maailmamere taseme muutused. Elupaikade mitmekesisus oli oluline kõigis uuritud saarestikes. Teiste tegurite kohta selgus, et kui saarestiku ajalugu kajastub hästi saarte tänapäevases asetuses, siis seletab tänapäevane geograafia saarte liigilist koosseisu; kui aga saarestiku ajaloos on toimunud suured geoloogilised muutused, ei ole tänapäevane saarte paigutus veel jõudnud mõju avaldada. Eesti vanametsalaikude simulatsioonid näitasid, et ümbritsevad nooremad metsad ei toeta rohurinde taimede, puudel kasvavate organismide ja mitmete mullaseente sidusust, kusjuures nooremate metsade kasutamist piirab enim sobivate mikroelupaikade puudus. Kokkuvõtteks võib öelda, et simulatsioonide kasutamine võimaldab välja selgitada põhjuslikke seoseid elurikkuse kujunemise kohta ookeanisaartel ja killustunud elupaikades, mis omakorda aitab vältida elurikkuse kadu neis väärtuslikes süsteemides.