Liina Saar kaitseb doktoriväitekirja „Dynamics of grassland plant diversity in changing landscapes“ („Niidutaimede mitmekesisuse dünaamika muutuvates maastikes“) 8. juunil kell 10.15

Juhendaja:
professor Meelis Pärtel, TÜ ÖMI
vanemteadur Aveliina Helm, TÜ ÖMI

Oponent:
professor Robin Pakeman, the James Hutton Institute (Suurbritannia)

Kokkuvõte:
Elurikkuse vähenemine on 21. sajandil ühiskonna üheks suurimaks väljakutseks. Looduslikele kooslustele asulate või põllumaade rajamine, traditsioonilistest majandusvõtetest loobumine ja väetamine on vaid mõned näited elurikkust viimase saja aasta jooksul oluliselt mõjutanud teguritest. Kunagiste pool-looduslike niitude pindala on mitmel pool Euroopas vähenenud kuni 97% võrreldes nende liigirikaste koosluste ajaloolise levikuga. Elurikkuse pideva vähenemise ja kliimamuutuste kontekstis vajame põhjalikke teadmisi, milliseid liike ohustab elupaikade pindala kadu või kvaliteedi halvenemine enim. Doktoritöös uurisin, millised protsessid mõjutavad koosluste koosseisu ja kujunemist erineva maakasutuse ajalooga niitudel. Leidsin, et kuigi regulaarselt hooldatud, st. karjatatud või niidetud, liigirikkad niidukooslused on teeveertel kujunevate noorte kooslustega pealtnäha sarnased, kasvavad ajaloolistel niitudel kõrvuti pigem erinevate tunnustega liigid, mis viitab pikaajalise majandamise tähtsusele elurikkuse kujunemisel. Noortes kooslustes ja metsastuvatel endistel niitudel olid koos kasvamas sarnaste tunnustega liigid, tõenäoliselt seoses levimispiirangutega ja konkurentsiga ressursside pärast. Unikaalsed ajaloolised liigiandmed võimaldasid võrrelda liigilist koosseisu tugevalt kahjustunud ja killustunud niidukooslustes samade alade taimkatte analüüsidega ajast, mil nende koosluste olukord oli veel hea. Liigiandmete võrdlemisel selgus, et 30% ajalooliselt esinenud liikidest on nüüdseks koosluste kahjustumise ja pindala vähenemise tõttu lokaalselt kadunud. Tundlikumad olid eeskätt liigid, mis on hea levimis-, kuid nõrga konkurentsivõimega ning piiratud taluvusega kasvukohtade keskkonnatingimuste muutustele. Killustunud maastikes on seega olulisemad tunnused, mis soosivad liikide püsimist olemasolevates kasvukohtades. Tuvastasin, et väljasurnud liigid olid oma tunnustelt võrreldes stabiilsete liikidega eripärasemad, mis viitab, et Euroopa niidud on kaotamas unikaalset osa oma funktsioonidest. Liikide tunnustega arvestades saame teha tulevikus targemaid looduskaitselisi otsuseid elurikkuse püsimiseks, suunates tähelepanu veel laialt levinud või alles hiljuti laialt levinud liikidele, mis on muutuste tõttu enim ohustatud.